„Ma luban, et ma muutun,” laulab Marten Kuningas (34) Miljardite bändi peatselt ilmuval albumil. Elukaaslase Keit Lillemäe (37) ja poegade Teodori (3) ja Konradiga (9 k) sel talvel Lahemaale kolinud muusik jagab pildikesi hetkedest, mis muudavad.
Tekst: Marten Kuningas
Fotod: Katrina Tang
Vanamees ja beebi
Kui peaksin kuidagi iseloomustama suhet oma poegadega, siis Teodori puhul on mul algusest peale tunne, et ta on minu sõber ja liitlane. Ta oli väga ebabeebilik beebi. Rohkem nagu mingi krimpsus ja kiitsakas põrnitsev vanamees. Nüüdseks on ta kasvanud jutukaks väänikuks. Asjalik, mänglev, uudishimulik. Püüan teda võtta endaga igale poole kaasa, nii palju kui võimalik.
Konradi puhul on tunne teistsugune. Ma poleks uskunud, et minust võib saada nunnutaja, aga selle inimese puhul on nunnutamine kõige loomulikum asi, mida teha. Konrad on ehtbeebilik beebi. Punnis põsed, alati kas naeratav või suu imestusest lahti. Kõik temas kutsub väntsutama ja ninnu-nännutama. Ta on puhas ja vahetu, mõnus teraapiline pallike, kes võtab meelsasti sinu väsinud pea enda rüppe.
Teeme bändi!
Kui Teodor veel kõhus oli, võtsin aeg-ajalt basskitarri kätte ja küsisin Keidult: „Kallis, soovid ma mängin sulle veidikene basskitarri?” Niipea kui Teodor ilmale tuli, hakkasin talle instinktiivselt mingit kontrabassi imiteerivat meloodiat laulma.
Harva, kui saan rahumeeli pilli kätte võtta, nokitseda, laulda, harjutada. Iga kord on Teodor platsis, toob siva sahtlist kaablid, mikrofonid ja paar rütmimasinat ja hakkab nendega sagima – lõpuks ometi saab „bändi teha”! Bänditegemine on koos „remontimisega” Teodori lemmiktegevus. Teo suudab väga kirglikult peale käia, kuni võtangi tuld ning järgneb tunnine jam-sessioon rütmimasinate ja sämpleriga. Ta oli minuga stuudios mõlema Miljardite plaadi salvestamise aegu: ühekuusena ja 2,5aastasena. Kusjuures huvitav, et mõlema albumi salvestamine langeb ajaliselt kokku kummagi poisi ootamisega. Pojad said aga välja enne kui plaadid.
Kord oli nii, et võtsin kitarri kätte. Mängiks midagi. Laulaks. Poisid on teises toas, äkki nad ei kuule, kasutan õige võimalust. Omaette. Loomulikult oli põhiline bändimees kohe kohal ja patsutas muudkui õlale: „Issi, kuule. Issi. Issi, kuule. Issi!” Jätan mängu katki. Jah, mis on? Tema siis silma sisse, mõistvalt: „Puhka natuke.”
Kui sündis Konrad, kinkisime Teodorile ukulele. Ütlesime, et näe, vend kinkis, lootes nii luua kohe nendevahelisi sooje suhteid. Üldiselt ongi vendade suhe sümpaatne. Paratamatult tuleb aga ette ka kadedust ja suurenenud tähelepanuvajadust. Vaatame hinge kinni hoides pealt, kuidas vanem vend väiksema ümber kargab ja trambib, ta ei adu veel, kui väike ja õrn see inimene tegelikult on.
Nüüd, pea aasta hiljem, on nii, et ukulelet mängib siiski rohkem Konrad ise. Mõnel hommikul olen suisa ärganud ukulelehelide saatel, kui Konrad on mööda põrandaid ringi roomates sulni näppeinstrumendi avastanud.
Loe edasi ajakirja EMA sügisnumbri ISA-osast!
