Kes kasvatab keda: kas lapsevanem last või laps vanemat? Provokatiivsete ja otsekoheste seisukohtade poolest tuntud Ameerika kliiniline psühholoog Shefali Tsabari ütleb, et kuni me lapsevanematena ei tegele teadlikult iseendaga, ei suuda me ka näha last sellisena, nagu ta päriselt on.
Tekst: Merle Liivak, Kristiina Kivil
Fotod: Laura Viilep (Mindvalley)
Hiljaaegu Tallinnas Mindvalley enesearengukoolitusel esinemas käinud Shefali Tsabari ehk doktor Shefali kohta tahaks öelda „püss naine”. Teismelise tütre ema ja maailmakuulsa saatejuhi Oprah’ üks lemmikuid kasvatuseksperte pillub lavalt tarkuseteri automaadirütmis, kasutades teadlikult ka provotseerivat stiili. Tema eesmärgiks on panna kuulajaid reageerima ja äratada nad üles, sest just selles ta tänapäeva inimest kõige enam süüdistab – et oleme uneskõndijad, kes ei kasvata oma lapsi teadlikult, ei armasta teadlikult ega arene ise teadlikult. Viimane aga olevat kõige alus. Et me ei ulbiks letargiasse vajunud massidega kaasa, vaid käiksime oma rada, hoiaksime meele vaba. Oleksime kontaktis oma tõelise minaga ja selle kaudu ka teiste inimeste tuumaga, lastest rääkimata. Järgnevalt mõtteid Shefali Tallinnas peetud ettekandest.
Lapsed võivad olla väravaks
Igaüks meist otsib ennast ja kui sünnivad lapsed, on nad justkui osa meie väliselt määratletud eneseteostusest. Ent lapsed võivad olla vahendiks, väravaks sinna, kust leiame selle, mida me tegelikult otsime. Kui me seda ei märka, siis lapsed lihtsalt mööduvad meist, ja me otsime edasi. Ja kui lapsevanem jääb otsima oma tõelist mina kuskilt väljast, on see igavene otsing, mis ei lõpe kunagi.
Rilke on öelnud: ärge otsige vastust, vaid hakake elama küsimuses. Kui hakkad elama hetkes, siis see hetk on alati täiesti uus. Ja tundmatu. Seda, mida sina ei tea, ei tea ka mina. Ja nende kahe teadmatuse vahel on piiritu hetk. Meie lapsed on justkui küsimused, mis ei leia iial vastust. Ja see ei meeldi meile. Sest vanem justkui ootab, et lapsed vastaksid meie sisemistele küsimustele.
Arvatakse, et vanemaks olemine on isetu. See ei vasta tõele, see on üks suurimaid tänapäeva müüte. Justkui lapsed hüüaksid: päästa mind! Arvame, et kõik, mida lapsele teeme, teeme armastusest tema vastu. Aga võib-olla su laps ei vajagi su armastust? Oled sa niipidi mõelnud? Arvame, et see on universaalne vajadus. Aga tegelikult on see SINU universaalne vajadus.
Valemina vaimus
Laps, kes tahab manifesteerida oma kõige tõelisemat mina, leiab ühel hetkel, et süsteem, milles ta elab, on vildakas. Et see süsteem ütleb talle, kuidas ta peaks end tundma. Ütleb, millal süüa ja millal söömine lõpetada, mitte aga seda, kuidas kuulata oma keha. Ja nii pannakse laps vibreerima mingil teisel sagedusel kui ta enda oma.
Laps õpib ütlema „aitäh” ja „palun”. Kas me aga teame, kui hea see talle on? Siit saab alguse suur lõhe selle vahel, milline laps peab olema ja kes ta tegelikult on. Lapsel tuleb enesekaitseks konstrueerida endale valemina. Seda nimetatakse egoks. Ego ei ole olemuselt nartsissistlik, alguses see kaitseb. See hakkab kaitsma lapse tõelist mina annihilatsiooni ehk täieliku hävinemise eest. Nagu munakoor, mis hoiab veel koorumata tibu.
Ent inimene – vastupidi tibule – ei purusta oma koort ehk ego. Inimese ego muudkui tugevneb ja tugevneb, et kaitsta seda haavatud sisemist last, kes mattub üha sügavamale ja sügavamale. Ego saab kaitsta ennast erinevate nägude abil. Kaitset võib pakkuda näiteks see, kui inimene püüab teistele alati meeldida, aga ka see, kui ta on igavene ohver või kurtja või kriitik või kohtunik …
Lapsevanemana on meie püha eesmärk olla kontaktis oma lapsega sellisena, nagu ta on, mitte sellega, kes me tahame, et ta oleks.
Lapsevanemana on meie püha eesmärk olla kontaktis oma lapsega sellisena, nagu ta on, mitte sellega, kes me tahame, et ta oleks. Aga kui tegeleme iseenda kaitsmisega, siis ei saagi seda juhtuda.
Laps ei oota, et sa poleks hull
Kui elame illusioonis, et meil peab olema lapse üle kontroll, siis pakkuge, mitu korda päevas see illusioon puruneb? Igal hetkel! Sest lapsel on elu enese nägu. Meid on aga pandud uskuma, et meil peab olema kontroll tema üle.
Peame esmalt üles kasvatama iseenda, enne kui saame üles kasvatada selle lapse, kes meie ees seisab. Laps ootab, et vanem muutuks, transformeeruks. Laps isegi ei oota, et sa hull poleks. Piisab sellest, kui sa tunnistaksid, et oled. Lapsed ei vaja täiuslikkust. Nad näevad sinu raevu, sinu halvavat süütunnet … Nad vajavadki autentsust ja ehedust. Ja seda, et kannaksid oma koormat ise, mitte ei paneks seda nende õlule.
Kas laps tahab olla edukas ja õnnelik? Kui me taandame oma lapsed omadussõnadeks, siltideks, mis viitavad perekonnale, religioonile, õnnelikkusele, edukusele jne, siis õpetame neile tegelikult seda, kuidas olla mitteedukad / edutud / vältida edu. Tuleb aru saada, et väljastpoolt ei leia me mitte midagi, ei edu ega õnne, see on illusioon.
Kuidas siis õpetada lastele õnnelik olema? Ent lapsed ei otsigi õnnetunnet.
Kuidas siis õpetada lastele õnnelik olema? Ent lapsed ei otsigi õnnetunnet. Kas nad ütlevad: emme, ma tahan olla õnnelik! Vaata neid, nad tunnevad end väga mugavalt iga ennustamatu ja tundmatu hetke kaoses. Kui nad aga nutavad, siis tunneme MEIE end ebamugavalt. Sest meie mõtleme paradigmas, et me kõik peaksime olema pidevalt õnnelikud.
Valu võib olla parim asi
Mida tähendab üldse õnn? Lihtsustatult – valu puudumine. Lapsed aga saavad pidevalt haiget. Iga väike asi võib neile haiget teha. Ja iga väike asi võib teha neid ka õnnelikuks. Kuidas küll lapsega kokkuleppele jõuda, et ta püsiks ainult selles mittevalu seisundis?
See on hullumeelne, kui püüame oma lapsi kasvatada sellisel moel. Ma tahan, et sa kogeksid ainult mittevalu. Kui nüüd laps on kontrollimatult vihane või nutab lohutamatult, tunned sina, et oled lapsevanemana küündimatu, läbikukkunud. Sest sul on ettekujutus, et laps peaks kogema ainult mitte-valu/ei peaks valu kogema. Ja see on seesama asi, mida ootad ka oma elult.
Iga kord, kui keegi tunneb valu, ütleme: „Mul on väga kahju.” Mitte et me peaks hõiskama: „Tõesti, paneme peo püsti!”, aga on oluline mõista, et selles kaastundereaktsioonis on peidus hinnang. Et see teise inimese valu on halb ja paneb teda ennast õnnetuna tundma. Ja kui elu eesmärk on tunda end õnnelikuna, siis see tunne ju ei ole hea.
Niimoodi mõtleb sõltlane. Mis teeb meist sõltlase? Absoluutne veendumus, et see, mida me hetkel tunneme, on midagi sellist, mida me tundma ei peaks, ja et meil on kohustus tunda ainult õnnetunnet. Ja siis me otsime seda õnnelikkust pudelist, pulbrist, teisest inimesest, suhetest, kasiinost.
Valu võib olla parim asi, mis temaga juhtunud on. Sageli nii ongi.
Kui nüüd keegi, kaasaarvatud laps, tuleb su juurde ja tunneb valu: kuidas vastata, mida talle öelda? Siin ei olegi midagi öelda. Ole tunnistajaks, koge seda. Valu võib olla parim asi, mis temaga juhtunud on. Sageli nii ongi.
Kolm tähtsat mõtet
Projektsioon on kõige halvem, mis lapse kasvatamisel ette võib tulla. Lapsevanematena teeme seda võimsalt ja pidevalt. Kujutame lapse kohta ette asju, mis on meile mugav, ja kui selgub, et laps ei olegi üldse selline, tekitab see meis segadust. Ja see, mida oma lapsele projitseerime, põhineb meie väga piiratud elukogemusel.
Kujutame lapse kohta ette asju, mis on meile mugav, ja kui selgub, et laps ei olegi üldse selline, tekitab see meis segadust.
Hakka kasvatama oma sisemist last! Oled täpselt nii küps, kui on sinu emotsionaalne vanus. Kui vana sa emotsionaalselt oled? Hea on teada oma sisemise lapse vanust. Niikaua, kui sa ei ole oma sisemise lapsega kontakti saavutanud, ajendab too tegelane sinu sees sind lapsikult käituma, et sa ometi saaksid temaga kontakti.
Kiindumus ei ole armastus. Armastus ilma teadlikkuseta on sõltuvus, kontrollimine ja omamine. Vihkamine on kiindumuse vastand, mitte armastuse vastand. Transtsendentaalne armastus on selline, mis ei oota midagi vastu, ja armastamist jätkatakse hoolimata sellest, mida armastaja saab või ei saa. Lapsed on need, tänu kellele me jõuame kõige lähemale võimalusele kogeda transtsendentaalset armastust.
