Tartus elava arsti Anu Bärensoni (34) ja Barlova baari asutaja Simone Cassano (35) pereelu algus oli tormiline: kaks keevalist temperamenti, kaks kodumaad, pooleli olevad ülikooliõpingud. Ent tõeline möll hakkas pihta siis, kui selgus, et nende tütar Saara Elisabetta (9) ei kuule ega tahagi kuulda.Loe täispikka artiklit ajakirja EMA 2019 suvenumbrist!Tekst: Merit Kask
Fotod: Merilin Mandel
Saime Simonega tuttavaks, kui elasin vahetusüliõpilasena Lõuna-Itaalias Baris. Üsna pea tulin tagasi Eestisse ja kuna õppisin Tartus meditsiini, siis ma olin ülikooliga sisuliselt laulatatud. Nii hakkas Simone, kes õppis Bari ülikoolis humanitaarteadusi, Eesti ja Itaalia vahet sõitma. Olime olnud koos kaks aastat, kui sündis Saara ja me kolisime kokku.
Saara oli väga oodatud, aga mitte planeeritud laps. Itaaliasse kolimine polnud variant, sest mul oleks olnud väga keeruline, kui mitte võimatu oma õpinguid seal jätkata. Saara sündis augustis ja septembris läksin tagasi ülikooli viimasele kursusele. Ema, õed ja sõbrad hoidsid last, kui mina loengus olin ja Simone Tallinnas tööl käis. Ma ei liialda, kui ütlen, et Simonele oli Eestisse kolimine väga raske otsus. See tähendas talle tohutut elumuutust: jätta oma pere, sõbrad, Lõuna-Itaalia päike ja kõik senised erialased valikud.
Lennukimootori pirin
Nii nagu kõikidele teistele vastsündinutele Eesti sünnitusmajades, tehti ka Saarale kohe kuulmisuuring. Mõnigi kord juhtub, et esimesel katsel seda uuringut ei läbita, sest lootevesi võib veel niigi kitsas kuulmekäigus olla. Ka Saara ei läbinud seda. Kuu hiljem tehti kordusuuring, ikka ei midagi. Mäletan siiani ämmaemanda lohutavaid sõnu: pole hullu, ma olen täiesti kindel, et kõik on korras. Lõpliku vastuse saime siis, kui ta oli neljakuune. Selgus, et Saaral on sügav kuulmislangus. Tegu on probleemiga, millel geneetiline taust. Kuna ei minu ega Simone peres pole kellelgi kuulmisprobleeme olnud, oli see meile väga ootamatu.
Saara tulekuga olid kaasnenud nagunii suured elumuutused. Kui lisada sinna juurde veel uudis, et laps ei kuule ka, sai see pada üsna pilgeni täis. Aga et ma olen loomult optimist, kes ei kipu väga õnnetusetunde otsa istuma jääma, siis on minu reaktsiooniks pigem kohe tegutsema hakata. Meditsiini õppinuna teadsin ma esiteks seda, et palju hullemaidki asju võib juhtuda, ja teiseks, et olukorra paremaks muutmiseks saab ise väga palju ära teha. Simone jaoks oli see kindlasti suurem šokk. Algasid tegutsemist täis aastad, mis esialgu tundusid koosnevat põhiliselt peaga vastu seina jooksmisest.
Loe edasi ajakirja EMA 2019. aasta suvenumbrist!
